Eelmisel nädalal oli mul võimalus osaleda Atlandi Nõukogu (Atlantic Council), keskkonnapoliitika uuringute keskuse Ecologic Institute ja stipendiumiprogrammi ELEEP poolt Washington DC-s korraldatud konverentsil “Tipping Points” (murdepunktid).
Omaid Sharifi joonistus Tipping Points konverentsi jaoks.
Tähelepanuväärne üritus tõi kokku mainekad poliitikakujundajad (endine USA energeetika minister Ernest Moniz), väljapaistvad ettevõtjad (SunEdison asutaja Jigar Shah) ning ka suurkorporatsioonide Statoil ja BP esindajad. Konverents oli suunatud noortele keskkonnavaldkonnas tegutsevatele juhtidele ning inspireerivatele liidritele üle maailma (vt Millenium Fellowship), eesmärgiga panna valdkonna spetsialistid jagama mõtteid energiakasutuse ja kliimamuutuste vahelise tasakaalu leidmisest. Kui teadus on kindlaks teinud mitu kliimamuutustega seotud murdepunkti, kus inimtegevusel on meie keskkonnale pöördumatu ning katastroofiline tagajärg, siis konverents esitas aga osalejatele väljakutse leidmaks need kliimasoojenemist vähendavad murdepunktid, kust alates üks idee, sündmus või tehnoloogia levivad niivõrd võimsalt, et panustavad kasvuhonnegaaside olulisse vähendamisse.
Maailm vajab ja tarbib 96 miljonit barrelit naftat iga päev. See on sama suur kogus, mis on vajalik 6000 Olümpianormidele vastava basseini täitmiseks. Vaatamata kõlavate säutsudele päikeseenergeetika rekordmadalatest hindadest ning võidujooksule sajaprotsendilisele taastuvenergia kasutusele mitmetes riikides, ei ole sellise naftakoguse vähendamine ja globaalse temperatuuri tõusu hoidmine alla 2 kraadi mingi jalutuskäik pargis. Säästliku arengu jätkumiseks on üldine majanduskasv esmaoluline. Selle kõrval ei piisa meil vaid energeetika ja transpordi elektrifitseerimisest, vaja on drastiliselt suurendada energia efektiivsust ning tooraine säästlikku kasutamist. Sellise väljakutse lahendamiseks tuleb meil laua taha kaasta kõik osapooled. Oxfordi ülikooli doktorant ja ELEEP stipendiaat Sam Hampton rääkis oma avakõnes sellest, kuivõrd politiseeritud on kliimamuutuste küsimus tänapäeva ühiskonnas. Hiljutine Yale-i ülikooli poolt avaldatud uuring näitas, et rohkem kui ükski teine küsimus USA-s, on kliimamuutustega seotud arvamused korrelatsioonis poliitilise kuuluvusega. See tähendab rohkem kui relvaomamine, abort või immigratsioon. Nende hoiak kliimaküsimustes näitab, kas valitakse vasak- või parempoolseid. Selles pidevas võitluses püütakse oma vastast maha suruda või nö “uskmatutele” kohta kätte näidata.
Vaidlus kliimamuutuste üle ei piirdu ainult isikliku maailmavaate jagamisega. Samal ajal kui tehnoloogilise innovatsiooni poolest tuntud piirkonnad rõõmustavad uute päikesejaamade üle, on kivisöe sekotris töötavatel inimestel rasked ajad. Peale Trumpi ei püüa ilmselt keegi ümber lükata väidet, et miljonid päikeseenergeetika töökohad on olulisemad kui mõnikümmend tuhat söekaevurit, kuid vajalik on märgata, et need töökohad ei asu samas piirkonnas, mis tähendab varade ümberjagunemist ning majandusikke probleeme tervetele linnadele. Nii investor Jigar Shah kui ka ettevõtja Richard Branson on viimased 3 aastat rääkinud kliimamuutustest kui ühest parimast äritegemise võimalusest. Eesti roheinnovatsiooni toetetava MTÜ Cleantech ForEst asutajana näen võimalusi kiireks arenguks ka kohalikul “rohesektoril”. Kahel järjestikusel aastal oleme Eesti ülikoolidest leidnud nutikaid arendusi, mille ärilist potentsiaali märgati ka Euroopa suurimal rohetehnoloogia startup võistlusel - ClimateLaunchpad. Sellel aastal on meil plaanis toetada 10 alustavat meeskonda, kes arendavad säästlikke lahendusi. Lisaks sellele toetame koostöös Climate-KIC-ga 6-10 Eesti cleantech idufirmat kokku 150 000 euroga.
96 miljoni tonni barreli vähendamiseks oleks meil vaja ehk 96 miljonit fänni. Kui panna see number võrdlusesse, siis on see peaaegu sama suur arv kui Justin Bieberil jälgijaid (97 miljonit). Murdepunktini jõudmiseks on meil vaja “kliimakangelasi”, kes toovad turule säästlikumad, nutikamad, ökomad, taaskasutatavad ja seksikamad tooted. Need on inspireerivad ettevõtjad, kelle arendatud tehnoloogia ei jäta ruumi mugavus-saastavate lahenduste valikuks.
Rohevaldkonna fännibaasi kasvatamiseks ja uute lahenduste toetamiseks on Cleantech ForEst-il hea meel teatada, et Eesti eesistumise ajaks korraldame kooostöös Keskkonnaministeeriumi ja Climate-KIC-ga globaalse kliimavaldkonna arendusnädalavahetuse (hacktahon) - Climathon. 27 oktoobril, ligi 100 linnas üle maailma toimuv hackathon kajastab seekord just Eestis arendatavaid tehnoloogiaid. 24-tunnisele üritusele on oodatud kõik huvilised, kes soovivad luua nutikaid ja efektiivseid linnalahendusi, mis muudaksid Tallinna keskkonnasõbralikumaks. Climathon pakub suurepärast platvormi alustavale idufirmale oma nähtavuse suurendamiseks.
Kuid kliimakangelaste arvu suurendamine on võimalik ainult läbi koostöö. Pariisi kliimalepe on ideaalne raamistik ehk põhidokument, mille alusel teha nõudmisi oma poliitikakujundajatele. Et jõuda seotud eesmärkideni tasub valitsusel, linnadel ja suurettevõtetel teha koostööd startupidega, kes pakuvad skaleeruvaid lahendusi, mis on võimelised kasvuhoonegaase vähendama või ressursse kokku hoidma. Oluline on ka kaasata kliimaküsimustesse traditsioonilisi naftatootjaid. BP avalike suhete direktor Sally Kolenda tõi näite, kuidas BP on oma innovatsioonifondiga investeerimas ligi miljard dollarit taastuvenergeetikasse. Kuigi traditsioonilised energeetikaettevõtted võiksid rohetehnoloogia “fännibaasi” kasvu oluliselt ja kiiresti rahastada, on Cleantech ForEstil endiselt mitmeid partner-kiirendeid, kes ei ole nõus toetust vastu võtma just süsinikupõhistelt energiatootjatelt, tuues aluseks nn rohepesu. Samal ajal kui söe- või naftapõhised energeetikafirmad otsivad hädavajalikke puhtamaid lahendusi, keelevad kiirendid neile juurdepääsu uuele tehnoloogiale.
Kuigi kliimamuutused on jõudnud teaduslikust diskusioonist poliitiliste vaidlusteni, on hiljuti avaldatud Paul Hawken-i raaamatu järgi lahendused kasvuhoonegaaside vähendamiseks olemas. Mina leian, et vaja oleks vaid kliimakangelasi ja fänne, kes neid rakendaksid ja laialdasse kasutusse viiksid.
Autor: Marit Sall on Atlantic Council ja Ecologic Institute koostööprogrammi ELEEP (Emerging Leader in Energy and Environment) stipendiaat.